On inimesi, kes ei saa nõustuda tühjustundega, ka juhul, kui nende elu on täis igasugust muud huvitavat, nagu tavaliselt Euroopas rikastes ja arenenud maades, kus enesetappude protsent, depressiooni ja narkootikume narkootikumide tarbimine on suur. Aga on inimesi, kes lepivad vähesega. On ka eurooplasi, kes sõidavad Indiasse või muusse kohta, et oma soove veidi alla suruda, oma egoismi alla suruda, piskuga rahulduda.
Mida väiksem on egoism, seda kergem on inimesel elada. Ta laskub looma tasemele, ja tal on üldiselt hea. Kuid mida rohkem areneb ja mida suurem on egoism – seda raskem tal on – ta peab vastama valusatele küsimustele. Niisiis igaüks valib endale ise tee- kuid põhimõtte poolest see, mis meis toimub igal ajahetkel, kuigi me ei mõisata ise, mis meis toimub, on meie pidev egoistlik areng. See viib meid selleni, et meil tekib vajadus teada saada – milleks ma olen olemas.
Aga vastus sellele küsimusele võib olla lihtne, mitte narkootikumides või rahustites, vaid selles, et kindlalt avada endale kogu see ulatus, kõik maailmad, milles me eksisteerime. Selle juurde viib meie areng, olenemata meie soovidest. See tähendab, et kui me ennast ei lülita meie maailma üldisesse juhtimissüsteemi, siis viime end olukorda, mis on hullem surmast. Seepärast meil tuleb jõuda mõistmisele üldise maailmapildi avastamisele sellisel tasemel, kus meil on tõeliselt mugav ja hea.
