Me tõepoolest ei tea, mis asub meist väljaspool. Me juba tunnetame, mis asub meie sees, kuid mis asub meist väljaspool, seda ei saa me kunagi tunnetada.
Oletame, et ma kuulen mingit heli … nagu ma oletan, et on olemas mingi mõju, mingi allikas tekitab helilaine, mis jõuab minu kõrva, surub trumminahale, sealt edasi toimub juba elektrisignaalide liikumine ja keemilised reaktsioonid, toimub kõrvutamine minu ajus juba eksisteeriva salvestusega jne. ja seejärel alles edastatakse mulle informatsioon, et ma kuulen mingit heli. See tähendab, et minus kujuneb pilt olukorrast, mis toimub minust väljapool, niisuguste andmete alusel, mis on tuhandekordselt ümber töötatud, ja mis pole vahetu signaal selle kohta, mis minust väljaspool tegelikult on.
Seepärast meist väljaspool eksisteeriva kohta ei saa me kunagi täpselt infot; me räägime vaid sellest, mida tabame enda sees. See kõik aga juhatab meid teadmiseni, et me mõistaks, et eksisteerimiseks on meil sellest kõigest vähe ja et me jõuaks välja uue täiendava meeleorgani vajaduseni selleks, et ületada meie maailma piire täiesti teisel maailmakäsitluse tunnetuse tasemel, teistel mõõtmetel.
